Kõige laiemas laastus võttes on turbaaed hõivatud inimese
aed.
Hapu ja toitainevaene pinnas ei meelita kohale rammusas suvelillepeenras
nii tavalisi kiirekesvulisi vaenlasi. Umbrohud on minu arvates lillenduses ühed
tüütumad tegelased. Turbaaias kasvavad pikaealised taimed, umbrohtu ei ole ja ei peaaegu tule, väetada
ja kasta on seda vaja ehk paar korda suve jooksul. Samas saab taimede
valikuga korraldada õige erinevaid
meeleolusid alates hingematvalt pidulikest rododendroniõitest mõtisklustele meelitavate
villpeamätasteni. Erilise efekti annavad küpsevad rabamurakamarjad. Kasvatada
saab kõiki meie oma raba- ja muidu hapu maa taimi: pohla , jõhvikat!, kanarbikku,
murakat , leesikat, salapäraselt lõhnavat sookailu jne.
Mujalt toodud taimedest muidugi ilmakindlamad rodod (Rh.
catawba, Rh. yakushima sordid jms, neid sobivaid ikka on) ja eerikad.
Turbanurka sobivad ilmestama ka väikesekasvulised okaspuude sordid ja vormid.
Turba alla ei või jääda viljakat aiamulda. See tuleks välja kaevata ja mujal kasutada.
Tekkinud süvendi põhi on vaja katta kilega. See väldib puu- ja umbrohujuurte ja
mineraalaineterikka pinnasevee tungimise turbasse. Kilesse peab tegema auke
liigse vee äravoolamiseks. Täiteks oleks parim toores rabast lõigatud
turbapäts. Sobib ka sõelumata väetisteta freesturvas, aga selle märjaks tegemisega on palju tööd. Turbakihi
paksus peaks olema vähemalt 30 cm,
suurekasvulised rododendronid ja mustikad vajavad umbes poole meetri paksust
kasvukihti. Piirata võib turbanurga kivide, puupakkude või mingi muu konkreetse
materjaliga, siis on ümberringi vajadusel lihtsam muru niita. Ka võimaldab piirdematerjal huvitavaid kujunduse lahendusi .
Turbaaia asukoha
valikul peab juba teadma, mis taimed sinna istutatakse. Igihaljad
rododendronid, jõhvikad ja pohlad kardavad kevadel veel külmunud maaga eredat päikesepaistet. Neile tuleb
leida poolvarjuline kasvukoht või tuleb kasutada kevadeti kaitsekangaid.
Heitlehised rododendronid, sookailud, villpead ja ameerikamaa mustikad kevadpäikest
ei karda, murakas on kevadel alles maa
sees.
Taimede istutamisel peab arvestama nende suurusega. Rododendronid
ja mustikad vajavad vähemalt 1 m2 kasvuruumi, (parem kui rohkem), ka väiksemaid
taimi ei maksa väga tihedalt istutada. Taimede vahed on soovitav katta
puukooremultsiga (seda ei saa panna jõhvikale, tema varred tahavad turbpinnal
juurduda). Vett on turbanurgale vaja küll, aga hoopis vähem kui seda soos tavaliselt on. Isegi jõhvikate
ümber ei pea vesi solisema. Turvas hoiab hästi niiskust ja mults ei lase
päikesel peenart liiga kuumaks kütta. Kastmiseks piisab kuival ajal kord
nädalas 10 l m2-le.
Kokku on turbanurga rajamine päris suur töö.
Veel hoolitsemisest. Rodod kipuvad kasvama kõrgusesse – nii
saame ühe kahe oksaharuga igeriku põõsa, millele ka õisi eriti ei mahu. Kui
noorel põõsal paaril esimesel aastal kevadel ladvapungad ära näpistada saame palju kompaktsema hargnenud põõsa.
Pärast õitsemist tuleb õite jäänused ära murda, sinna tahavad seemned kasvada
ja siis ei jõua taim noortele
kõrvalharudele järgmiseks aastaks uusi õiepungi teha. Ka meie sookail on
rododendron – temale maksab sama jutt. Väetis on kõigile turbataimedele sarnane-
kloorivaba kompleksväetis NPK 10-10-20 sobib päris hästi. On tehtud ka
spetsiaalseid rodo- ja mustikaväetisi –
need on veel paremad. Üldine reegel – väetada on mõistlik kastmisveega (lahja
10-20g 10 l veele) kolm-neli korda alates varakevadest poole suveni. Augusti
teisel poolel peaks andma õite ja võrsete küpsetamiseks fosforit ja kaaliumi.
Istutama peaks võimalikult noori taimi. Nad lähevad paremini kasvama. Veel on
oht , et istutades rohkelt õitseva hirmkalli rodopõõsa, mis on kogu oma elu
olnud kasvuhoones tilkkastmise all, jätkub teda turbaaias just järgmise
kevadeni. Shokk!! Kasvutingimused on liiga erinevad!! Kui kuskil varjulisemas
peenranurgas hakkab sammal kasvama ei ole see mingi õnnetus. Pigem vastupidi.
See lisab aiale väärikust. Õige kena on sammal turbanurka piiravatel kividel või pakkudel.. Sinna saab tema kasvama
suvel paar korda kisselliga kastes.
See ei pea olema magus ja ka mitte eriti paks. Kliistrile kleepuvad samblike
eosed ja pärast idanemist on tärklis neile ühtlasi toiduks.
Toomas Jaadla
51 70 277